Kartul

13.3.2017

Kartul

Ülevaade

Kartul on pärit Lõuna-Ameerikast, kus seda on kasvatatud juba tuhandeid aastaid. Euroopasse jõudis kartul 16. sajandil, kuid alles 18. sajandil sai temast oluline toiduaine. Inimese kohta tarbitakse Eestis 84 kg kartulit aastas. Kartul kui põhitoiduaine sisaldab mitmeid toitaineid ning seda saab tarbida väga mitmel viisil. Ühe inimese aastase kartulivajaduse rahuldamiseks piisab 5 x 5 meetrisest kartulimaast.


Põllukultuuri loomine

Kasvukoht

Kartul kasvab kõige paremini soojas ja valges kasvukohas, kuhu ei kogune vett. Kartulit ei häiri eriti mulla happelisus ning ta tunneb end hästi ka siis, kui mulla pH-tase on 5,5–6. Kartulikärna tõrjumiseks võib liiga leeliselisele mullale lisada lupjamata Biolani Põhiturvast. Väetamata turvas seob mullas toitaineid, mistõttu väetamist tuleb vastavalt suurendada. Biolani Loodusväetis Kartulile ja Juurviljadele sobiv hulk on 1 liiter väetist 100 liitri turba kohta. Kui kartulimaa väetamiseks kasutatakse loodusväetisi, toimivad need samal ajal ka maaparandusainena, suurendades mulla huumusevarusid. Tihedale savimullale ja toitainevaesele liivamullale võib lisada ka kasvuturvast, parandamaks pinnase struktuuri ja huumusesisaldust. Kui mulla pH-taset ei soovita vähendada, kasutatakse maaparanduseks looduslikult väetatud ja lubjatud Biolani Universaaset Kasvuturvast. Kevadtööde ajal võib maaparandusturvast anda 100–150 liitrit 10 ruutmeetri kohta. Aia- ja majapidamisjäätmetest valmistatud kompost, nagu kasvuturvaski, suurendab huumuse hulka ja parandab mulla struktuuri. Kartulimaal võib kasutada komposti 50–200 liitrit 10 ruutmeetri kohta.

Väetamine

Õige väetamisega saab üsna palju mõjutada kartuli kvaliteeti ja saagikust. Liiga rohke kergesti lahustuv lämmastikväetis ning liigne väetamine kaaliumiga vähendavad kartuli kvaliteeti. Kartulid muutuvad vesiseks, küpsemine aeglustub ja kartulid on vastuvõtlikumad mitmetele haigustele. Aga rohke fosforväetis tuleb kartulile kasuks: mugulad muutuvad tugevamaks, küpsemine kiireneb ja säilivus paraneb. Loodusväetistes on lõviosa lämmastikust seotud orgaaniliste ainetega ja lahustub aeglaselt. Orgaanilistes ainetes sisalduvad toitained muutuvad taimedele kättesaadavaks pinnases elavate mikroorganismide tegevuse tulemusel. Kartul võtab mullast toitaineid kevadest varasügiseni ja seetõttu suudab ta loodusväetistes sisalduvad toitaineid hästi ära kasutada. Biolani Loodusväetis Kartulile ja Juurviljadele on välja töötatud kvaliteetse toidukartuli kasvatamiseks. Väetist antakse 2,5 liitrit 10 ruutmeetri kohta. Väetist antakse hajakülvina enne kartuli vagude sissekündmist või siis puistatakse seda otse vagudesse.

Istutamine

Kartuliseemet on vaja 2,5–5 kg 10 ruutmeetri kohta, sõltuvalt mugulate suurusest. Kartulid võib enne mahapanekut ette idandada, siis saadakse saaki varem ja saagikus on suurem. Kartuleid idandatakse temperatuuril 8–15°C valges kohas, soovitatavalt lamedates nõudes. Idandamist võib alustada 2–4 nädalat enne mahapanekut.

Kartul pannakse maha alles siis, kui mulla temperatuur on vähemalt + 8 °C. Tavaliselt on sobiv aeg kartulipanekuks maikuu. Kui kartul pannakse liiga külma ja märga mulda, siis kasv aeglustub ja haigestumise risk suureneb. Kartulid pannakse maha vähemalt 60 cm vahega 8–10 cm sügavusse – mullakihi paksust suurendatakse suviste muldamistega.

Hooldus kasvuajal

Kartulilappi tuleb mullata enne, kui pealsete kasv lakkab. Korralik muldamine ei lase kartulitel roheliseks minna ja kaitseb mugulaid mädaniku eest. Kui suve algus on kuiv, tuleks kartulimaad paar korda korralikult kasta, see tagab suurema saagi, takistab kartulikärna arengut ja mugulate lõhenemist.


Sordi valik

Eduka kartulikasvatuse eelduseks on terve seemnekartul. Koduaiapidajale on kindlaim viis hankida terve seemnekartul aiandus- ja põllumajanduskauplustestest, kus müüakse kontrollitud kartulit. Kui soovitakse kasvatada talvekartuleid, valitakse kasvatamiseks mõni vastupidav hiline sort; kui aga tahetakse saada söögikartulit juba suvel, siis valitakse kiiresti valmiv sort. Sordi valikul tasub arvesse võtta ka kartuli kasutuseesmärki, vastupidavust erinevatele haigustele ning maitse- ja säilivusomadusi. 

Varajased sordid

Maret – Mugul ümar, punasekooreline, helekollase sisuga, silmad keskmise sügavusega, valgusidand punavioletne. Eelidandatult annab küllaltki kõrge varajase saagi, kus kaubanduslike mugulate osakaal on kõrge, tärklisesisaldus keskmine kuni kõrge, sort sobib ka mahekartulikasvatusele, heamaitseline lauakartul, toortumenemist ei esine või esineb minimaalselt, keedetud mugulate tumenemine puudub, madala suhkrute sisalduse ja kõrge kuivainesisalduse tõttu sobib ka kartulikrõpsuks. Suhteliselt vastupidav viirushaigustele ja mustkärna nakatumisele, pealsete lehemädanikukindlus keskmine, mugulamädanikesse nakatumine suhteliselt madal.

Red Scarlett- Punasekooreline, helekollase sisuga. Mugul ovaalne kuni piklik-ovaalne, väga madalate silmadega. Väga suure varajase saagiga. Taim kiire arenguga ja hea pinna katvusega, helelillade õitega. Kiduussi ja vähikindel, vastuvõtlik lehemädanikule, keskmiselt vastupidav hariliku kärna suhtes. Hea lauakartul, madala kuivainesisaldusega, ei tumene pärast keetmist. Pika puhkeperioodiga, hea hoiustamiskvaliteediga, vastupidav sisu tumenemise ja mehaaniliste vigastuste suhtes.

Varajane kollane – Mugulad keskmisest suuremad, ühtlase kujuga. Iseloomulik on tugevalt võrguline koor. Iduauke on vähe, need on pinnapealsed. Mugula sisu on tumekollane, ühtlase struktuuriga, ei tumene lõikamisel nii toorelt kui keetmisel. Varajane kuni keskvarajane suuresaagiline heade maitseomadustega toidukartulisort. Sort on suhteliselt lehemädanikukindel, ei nakatu harilikku kärna, vastuvõtlik viirushaigustele.

Impala - väga varane kuni varane. Mugula kuju on piklikovaalne, koorevärv kollane ning sisu helekollane. Mugula- ja lehemädaniku vastupidavus rahuldav. Y-viirusele väga hea ning harilikule kärnale hea. Keeduomadused: tänkjas kuni pooljahune. Kasutamine: värskelt turustamine. Impalal on kõrge saagikus ning meeldiv mugulakuju ja värv teevad ta ideaalseks sordiks eelpakkimise jaoks.

Latona - varajane lauakartul, varajase mugulate moodustumisega.Suuresaagiline, ühtlase saagiga. Mugulad ümar-ovaalsed, üsna madalate silmadega, koor kollane, sisu helekollane. Kiduussi- ja vähikindel, lehemädanikukindlus varajase sordi kohta hea, pruunmädanikukindlus mõõdukas, vastupidavus kärnadele üsna hea. Ei esine keetmisjärgset tumenemist. Puhkeperiood üsna pikk, säiluvus hea

Printsess – varajane. mugulad ovaalsed ja väga ilusad, koor ja sisu kollane. Silmad madalad. Sobiv salati- ja lauakartuliks. Väga head maitseomadused. Kuivaine sisaldus keskmine. Keetmisjärgne tumenemine minimaalne. Keskmise kuni kõrge saagiga. Sort on suure haiguskindlusega kuid lehemädaniku õrn ja sobib kasvatamiseks tavatootmises. On väga pika puhkeperioodiga, kvaliteet püsib pikema perioodi vältel.

Keskvalmivad sordid

Piret – uus kodumaine sort, mugulad on ümarovaalsed kuni ovaalsed, kollase koore ja sisuga, silmad madalad, valgusidandid punavioletsed. Kõrgesaagiline, keskmise tärklisesisaldusega ning madala redutseeritud suhkrute sisaldusega, väga heade kulinaarsete omadustega, toorlõigud ja keedetud mugulad ei tumene ka pärast pikaajalist õhu käes seismist, sobib nii lauakartuliks kui frii- ja krõpsukartuliks. Suhteliselt lehemädanikukindel ning vastupidav viirushaigustele ja harilikule kärnale, keskmiselt vastuvõtlik mugulamädanike suhtes.

Victoria – Keskvarajane ja suuresaagiline. Mugulad suured, kollase sisu ja koorega, ovaalsed kuni piklik-ovaalsed, väga madalate silmadega. Hea kuivainesisaldusega, suhkrusisaldus väga madal, ei tumene peale keetmist. Puhkeperiood pikk, hea vastupidavus teiskasvu suhtes. Kiduussi- ja vähikindel, lehemädanikukindlus keskmine, hea vastupidavus pruunmädaniku suhtes ja kärnade suhtes.

Hilised sordid

Ando –Mugulad ümarad kuni ümarovaalsed, suured, kollase koore ja sisuga, valgusidand punavioletne. Kõrgesaagiline ja kõrge tärklisesisaldusega, mille tõttu sobib ka tärklise tootmiseks, kiire algarenguga, heade maitse- ja kulinaarsete omadustega laua-, püree- ja tärklisekartul. Pealsed lehemädanikukindlad, vastupidavus viirushaigustele keskmine, võib esineda mugulate pruunmädanikku nakatumist, tundlik mehaanilistele vigastustele, esineb õõnesmugulaid, säilivus rahuldav.

Anti– laua- ja salatikartul, tahke, kõva, pisut kleepuv ja ei kee katki, kõrge saagikus. Mugulad on ümarovaalsed, kergelt lapikud, silmad keskmise sügavusega, mugulate koor ja sisu kollased, valgusidandid nõrgalt punavioletsed. Kõrgesaagiline lauakartul, toorlõigud ega keedetud mugulad ei tumene, tärklisesisaldus madal kuni keskmine, seepärast sobib ka salatikartuliks. Nkatub lehemädanikust vähem kui senine meie kõige lehemädanikukindlam sort Ando ja on ka hea mugulate pruunmädanikukindlusega ning hariliku kärna kindlusega.

Asterix – Väga hea toidukartul, sobilik suurtarbimisse, eriti sobiv friikartuliks. Lauakartul. Punasekooreline, heamaitseline sort. Keskhiline, keskvarajase mugulate moodustamisega. Mugul piklik-ovaalne, koor punane, sisu kollane. Kõrgesaagiline, saak ühtlane, taimel väga palju mugulaid. Kõrge kuivaine- ja tärklisesisaldusega. Madal suhkrusisaldus. Keetmisjärgselt sisu ei tumene, ei esine pinna murenemist, ega südamiku tumenemist, vastupidav meh. Vigastustele. Nematoodikindel. Vastuvõtlik lehemädanikule ja vastupidav pruunmädanikule.

Sarme – Mugulad on ovaalsed, noorelt roosakasvalged, hiljem võrgulise koorega, madalate silmadega, sisu on kreemikasvalge, valgusidandid punavioletsed. suuresaagiline, keskmise tärklisesisaldusega, sobib kasutamiseks toidu- ja ka friikartuliks. Lehemädaniku ja mugula pruunmädaniku suhtes suhteliselt vastupidav sort, siiski esineb mugulatel mõningal määral pruunmädanikku. Sobib mahepõllumajanduse süsteemi ja väiketaludele.

Agria – Keskhiline kuni hiline. Kuju ovaalne, viljaliha kollasest tumekollaseni, koor valgest helekollaseni, silmad madalad, mugul suured, saagikus keskmine, tärklisesisaldus madal. Lehemädaniku kindlus lehtedel keskmine, mugulatel kõrgest väga kõrgeni, kärntõvekindlus keskmine.

Ants – Mugulad ümmargused kuni ümarovaalsed, kollase koore ja sisuga, silmad keskmise sügavusega, valgusidandid punavioletsed. Mugulasaak keskmine kuni kõrge ja stabiilne, kulinaarsed ja maitseomadused head, esineb vaid toorlõikude tumenemist, sobib lauakartuliks ja ka kartulikrõpsude valmistamiseks. Pealsete vastupidavus lehemädanikule keskmine, mugulad on pruunmädanikukindlad ja säilivad hästi, suhteliselt vastuvõtlik mosaiigiviirusele, kannatab põua all ja seega esineb ka kuivlaiksus.

Vigri – Mugulad ümarovaalsed, kollase koore ja sisuga ning silmad madalad, valgusidandid sinivioletsed. heade maitse- ja kulinaarste omadustega lauakartul, keskmise tärklisesisalduse ja mugulasaagiga, mugulad ei tumene. Lehemädanikukindlus keskmine, vastupidavus viirushaigustele keskmine, võib esineda mugulate pruunmädanikku nakatumist, tundlik mehaanilistele vigastustele, esineb õõnesmugulaid, säilivus rahuldav.

Van Gogh  
· üsna hiline, jahune, sobib kasutamiseks mitmesugusel otstarbel
· mugulad keskmise suurusega, piklikud, otsast peenenevad
· koor hele ja sile, sisu tugevalt kollane
· võib istutada tihedalt
· üsna haiguse- ja nematoodikindel 


Taimekaitse

Kodumajapidamises saab kartulit kasvatada ka ilma keemilisi taimekaitsevahendeid kasutamata. Parim viis taimekahjustajate vältimiseks on kasutada tervet seemnekartulit ja sobivaid sorte. Kartulikasvatuseks tuleks valida sort, mis on vastupidav nendele haigustele, mida on varasematel aastatel esinenud kartulikasvataja enda või naabrite põldudel. Kasvukoha õigeaegne vahetamine aitab vältida mulla kaudu levivaid haigusi. Kartulite kasvukohta tuleks vahetada vähemalt iga kolme aasta tagant. 

Haigused

Viirushaigused

Eestis on kartuli viirushaigused üsna tavalised. Kõige kahjulikumad on lehetäide kaudu leviv Y-viroos ja pinnase kaudu leviv mop-top viirus. Kui kartul on juba viirusesse nakatunud, levib viirus edasi koos seemnekartuliga.

Lehetäide kaudu levivate viirushaiguste sümptomiteks on erksavärvilised ja krussis lehed, taimede kängumine ja kokkukuivamine. Ägeda viiruse tagajärjel väheneb saak oluliselt. Lehetäide kaudu levivate viirustega on raske võidelda. Kui viirusekahjustused ei ole veel eriti ulatuslikud, on mõttekas korjata nakatunud taimed ära ja need hävitada.

Mop-top viirus põhjustab mugulatel pruune ovaalseid või ümmargusi kahjustusi, mis ulatuvad tavaliselt sügavale kartulisse. Nakatunud seemnekartulist areneb põõsakujuline ja deformeerunud taim. Viirus levib tavaliselt nakatunud seemnekartuli või pinnase kaudu ning võib säilida pinnases isegi aastakümneid. Viirust võivad kanda kõik kartulisordid, kuid kõige viirusekindlamateks sortideks on osutunud Bintje, Hertha, Matilda, Nicola, Pito ja Rosamunda.

Lehemädanik

Lehemädanik on väga tavaline seenhaigus, mis esineb kartuli vartel ja mugulatel. Mädanik levib taimedel tavaliselt suve lõpus, kui ilmad on niisked. Nakatumine ilmneb lehtedel tumedate laikudena, lehe alumisele küljele kasvab hele seeneniidistik. Vartelt liigub mädanik kartuli maa-alustesse osadesse. Mädanikuga nakatunud mugulate pind on konarlik ja pruunikas, mugulad muutuvad seest roostepunakaks.

Mädanikualged võivad levida tuulega väga kaugele, mistõttu nakkuse leviku tõkestamine ei ole võimalik. Kahju vähendamiseks tuleks kasutada mädanikukindlaid sorte, näiteks Matildat või Suvit, ja vältida liigset lämmastikuga väetamist. Vartesse löönud mädaniku mugulatesse levimise ära hoidmiseks tuleb nakatunud varred ära lõigata ja kohe kartulimaalt minema viia.

Kartulikärn

Kiirikseentest põhjustatud kärnhaigusi nimetatakse tavaliselt kartulikärnaks. Kärna tekitavad kiirikseened tunnevad ennast hästi lubjatud (pH-tase üle 6), kuivas ja soojas pinnases. Kärn rikub kartuli väljanägemist, kuid ei mõjuta saagikust.

Kartulikärnakindlad sordid on Nicola, Hertha,Ostara, Pito, ja Van Gogh. Tõhus viis kärna tõrjumiseks on hoida pinnast happelisena, pH 5,5–6, lisades mullale enne istutamist lupjamata turvast. Kuivadel suvedel saab kärna esinemist vähendada, kui kasta kartuleid juunis-juulis. 

Tüvepõletik ja märgmädanik

Tüvepõletik ja märgmädanik on sarnast tüüpi bakterite põhjustatud haigused, mille tekitatud kahju ilmneb alles kartuli ületalve säilitamisel. Tüvepõletiku puhul läheb kartulitaime vars mädanema, muutub mustaks ja halvalõhnaliseks. Nakatunud taimed muutuvad kollakaks ja nende lehed tõmbuvad rulli. Tüvepõletiku bakterid levivad koos vihmaveega mugulatesse, millel tekivad niisked laigud. Kui kartulit pigistada, siis voolab laikudest välja halvalõhnalist bakterilima. Märgmädanik aga mädandab mugulat seestpoolt. Nakatunud taimed tuleb põllult koos juurtega eemaldada. Kartulivõtmise ajal avastatud nakatunud mugulaid ei tohi põllule jätta. Kui nakatunud taimi on palju, tuleb järgmisel kevadel kasutusele võtta uus seeme. Varane kartulivõtt aitab vähendada mugulate nakatumisriski.

Kartuli-mustkärn

Kartuli-mustkärn on üldnimi mitmele sama seene põhjustatud haigusele. Kartuli-mustkärna põhjustav seen on üsna tavaline ja säilib mullas kaua. See levib nii seemnekartuli kui ka pinnase kaudu. Nakatunud mugulate pinnal tekivad soomusetaolised laigud. Haiguse mõjul tekivad vartele sisselangenud kuivad laigud, ülemised lehed võivad torru tõmbuda. Lisaks võib kartuli vartele ilmuda "õhumulle". Kartuli-mustkärna saab tõrjuda kasutades tervet seemet ja vahetades piisavalt sageli kasvukohta. Mustkärna esinemist saab vähendada idandades kartulid ette ja istutades need juba soojenenud mulda.

Kuivmädanik

Pinnase kaudu levivad Phoma- ja Fusarium-seened põhjustavad kartuli kuivmädanikku. Seened tungivad pinnavigastuste kaudu kartulisse ja kartul läheb talvel mädanema. Kui seen tungib mugulasse, moodustuvad selles õõnsused, mille seinad on kaetud heleda seeneniidistikuga. Kahjustatud koht vajub sisse ja mugula pind tõmbub krimpsu.

Haiguse tõkestamiseks tuleb mugulaid käsitseda ettevaatlikult ja lasta neil enne ladustamist kuivada. Kui saagi hulgas on mädanikku nakatunud kartuleid, siis tuleb kartulihoidla ja kasutatud töövahendid hoolega puhastada.

Kartulivähk

Kartulivähi tagajärjel tekivad mugulatel ja varre maa-alustel osadel lillkapsast meenutavad kasvajad, mis on algul heledad. Suve lõpul kasvaja tumeneb, mädaneb ning laguneb. Haigusidud säilivad pinnases aastakümneid. Haigus levib idude ja nakatunud mulla kaudu.

Kartulivähi vältimiseks kasutatakse tervet seemet ja vastupidavaid sorte. Mitmed sordid on üsna kartulivähikindlad, kuid Bintje, Puikula ja Van Gogh nakatuvad küllaltki kergesti.

Kahjurid

Kartuli-nematood

Kartuli-nematood on väike uss, mis elab kartuli juurestikus. Nematoodikahjustused ilmnevad alates kesksuvest kollaste laikudena taimedel. Kui kartulit kasvatatakse pidevalt samas kohas, suureneb kahjustus aasta-aastalt. Kartuli juurtele tekivad suve lõpul väikesed pruunid tsüstid, mille sees on nematooditõugud. Tsüstid kukuvad kartulivõtu ajal maha ja tõugud säilivad nende sees kuni 10 aastat. Nematood levib mullaga, mida kannavad edasi seemnekartul, masinad, inimesed ja loomad. Nematoodile vastupidavad kartulisordid on Nicola, Hertha, Satu, Sini, Suvi, Van Gogh ja Vital.

Lehetäid

Lehetäid iseenesest ei ole kartulile väga kahjulikud, ehkki nad imevad kartuli lehtedest mahla. Lehetäid muudab kahjulikuks see, et nad levitavad viirushaigusi väga kaugele.

Traatussid

Traatussideks kutsutakse teatavate mardikate tõukusid. Tõugud on 2–4 cm pikkused ja kollast värvi. Nad uuristavad käike kartuli mugulatesse, juurtesse ja tüvedesse. Tõuke esineb eriti palju vanadel muruplatsidel, mistõttu kartulimaad ei tohiks rajada kaua muru all olnud alale – või vähemalt tuleks seda maa-ala mõnda aega söötis hoida.


Saagi koristamine ja ladustamine

Kartuli koor talub paremini paratamatut muljumist ülesvõtmise ajal, kui niita pealsed maha paar nädalat enne kartulivõttu. Kartulivõtuks tuleks valida kuiv päev, kui sooja on vähemalt 10 °C. Kodusel kartulimaal on kõige mugavam võtta kartuleid kaheharulise pikavarrelise kartulikonksuga. Kartulivõtu ajal eraldatakse haiged ja vigastunud kartulid tervetest, et nad ei nakataks laos teisi mugulaid. Kartulitel lastakse kuivada 1–2 nädalat valguse eest kaitstult temperatuuril 12–15°C. Selle aja jooksul paranevad ülesvõtmise ajal tekkinud vigastused, kartuli koor tugevneb, ja enamiku säilitamise ajal arenevate haiguste areng peatub.

Kartuleid säilitatakse valguse eest kaitstult temperatuuril 4–5°C. Jahedamas keskkonnas kartulid imalduvad, soojemas hakkavad idanema. Valguse kätte jäänud mugulates tekib alkaloid solaniin, mis muudab kartulid roheliseks. Roheliseks muutunud kartulid ei kõlba süüa, sest solaniin on mürgine ja ei lagune isegi keetes. Säilitamisruumis peaks õhuniiskus olema 90–98 %. Kui kartuleid hoitakse külmutusruumis, võib selle õhuniiskus olla liiga madal. Sellisel juhul tuleks kartulid katta väetamata Biolani Põhiturbaga.


Teemaga seotud tooted

Biolan Loodusväetis Kartulile ja Juurviljadele

Biolani Loodusväetis Kartulile ja Juurviljadele on looduslik eriväetis kõrgekvaliteedilise kartuli ja juurviljade kasvatamiseks. Väetis sisaldab kõiki taimele...