Komposti põhivajadused

Komposti põhivajadused

Komposti põhivajadused

 

Hea kompost ei teki kogemata. Lagundajatel on komposti tingimuste suhtes täpsed nõudmised. Tõhusa komposteerumise põhivajaduseks on hapniku ja toitainete piisav kättesaadavus ning sobiv niiskus ja soojus.

Hapnik

Komposti ja sõnnikuhunnikut eristab hapnik:

  • Sõnnikuhunnik on kokkupressitud läga, mis ilma hapnikuta mädaneb ja haiseb;
  • Kompost on õhuline kuhi, mis "põleb", aga ei haise.

Komposti lagundavad mikroorganismid vajavad hingamiseks hapnikku. Hapniku saamise tagamiseks peab kompost olema kohev. Kohevuse hoidmiseks tuleb tihedate jäätmete vahel kasutada jämedama materjalina nn sidusainet ja segada komposti vastavalt vajadusele. Kompostist võib hapnik lõppeda ka siis, kui ta saab liiga märjaks. Mida tihedam on kompost, seda hõlpsamini ta vettib ja muutub hapnikuvaeseks prügihunnikuks.

Niiskus

Komposti mikroorganismid on äärmiselt veelembesed. Seetõttu on kuivus on komposti suurim vaenlane. Halvasti toimiv kompost on tihti liiga kuiv. Kuivus võib johtuda liiga vähesest kastmisest või komposti liigsest hõredusest. Näiteks terved oksad või lillede varred muudavad komposti liiga hõredaks, mistõttu ta kuivab kergesti. Ehkki kompost peab olema kohev, ei tohi ta olla hõre.

Komposti niiskuse kontrollimiseks on olemas rusikareegel: kui kompost rusikasse suruda, peab sellest eralduma paar tilka vett. Kui vett sõrmede vahelt lausa voolab, on kompost liiga märg.

Toitained ja energia

Komposti mikroorganismid kasutavad oma elutegevuseks orgaaniliste jäätmete energiat. Energia tootmiseks on vaja süsinikuühendeid ning rakkude ehitamiseks lämmastikku. Mikroorganismid kasutavad muidki toitaineid, kuid süsiniku ja lämmastiku suhe on komposti õnnestumiseks väga oluline.

Süsinikku on palju kõikides orgaanilistes jäätmetes. Nt sügisesed lehed, puu- ja oksarisu, õled, turvas ja hein on süsinikku sisaldavad, "vaesed" jäätmed.

Lämmastikku peetakse aga tavaliselt üldiselt "vägevaks". Lämmastikku on palju rohelistes taimeosades nagu muru- ja rohimisjäätmetes ning majapidamisjäätmetes, sõnnikus ja virtsas. See-eest surnud taimejäänustes, kus lehtede roheline värv on kadunud, on napilt lämmastikku. Tööstuslikult valmistatud lämmastikku sisaldavad tooted on mh Kanasõnnik ja Kompostiärataja.

Kompostis on süsinikust harva puudus. Aga just aiakompostis on lämmastikku tihti liiga vähe. Lämmastikupuudus aeglustab mikroorganismide paljunemist. Sellisel juhul kompost ei soojene, tema lagunemine aeglustub ja lõpptooteks on vähese toitainesisaldusega "lahja" maaparandusaine.

Kui kompostis on lämmastikku liiga palju, "põleb" kompost kuumalt, kuid haiseb ammoniaagi järele. See tuleneb sellest, et mikroorganismid peavad ära kulutama liigse lämmastiku, mis haihtub ammoniaagina atmosfääri koormama.

Õige toitainesisalduse saavutamiseks on raske anda üldkehtivat nõuannet, sest kompostitavad jäätmed on väga erinevad. Aiakompostis on tavaliselt puudus lämmastikust. Majapidamisjäätmetes võib aga lämmastikku olla liiga palju. Eriti just ühistute suured kompostrid lõhnavad tihti ammoniaagi järele, sest süsinikku sisaldavat sidusainet kasutatakse liiga vähe. Aia- ja majapidamisjäätmed täiendavad kompostis üksteist, mistõttu parim kompost saadakse erinevaid jäätmeid omavahel segades.

Soojus

Komposti mikroorganismid toodavad soojust. Eesti tingimustes eraldub kompostist soojust liiga palju ning see aeglustab kompostimist.

Suures kompostiaunas on kuhja välimine kiht soojustuse eest ja sisemine osa komposteerub. Piisava soojatootmise tagamiseks peab kompost olema vähemalt ühe kuupmeetri suurune.

Väiksemad kompostid vajavad välist soojustamist. Rusikareegliks on see, et mida väiksem on kompost, seda paksem peab olema soojustus. Eesti tingimustes peaks soojustus olema vähemalt 5 cm paksune.